Õues õppimisest arhitekti pilguga

Uurisime 2023. aastal Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas õuesõppe olukorda Eesti koolides. Uuringu eesmärk oli selgitada välja õuesõppe hetkeseis ja võimalused ning teha selle põhjal ruumilisi ettepanekuid.

Oleme 21. sajandiks jõudnud tubasesse ajastusse, veetes suurema osa elust siseruumides. Õueminek on muutunud kas hädavajaduseks või eriliseks sündmuseks. See hakkab tasapisi murendama nii füüsilist kui ka vaimset tervist. Hiljaaegu avaldatud Tervise Arengu Instituudi uuringu järgi on 2022. aasta seisuga juba ligi kolmandik Eesti lastest ülekaalulised, eriti teeb teadlastele muret aga rasvunud laste osakaalu tõus. Ruumilise keskkonna teadliku suunamise ja õuesõppe integreerimisega saab seda olukorda muuta, kujundades koolikeskkonna liikuma innustavaks ja õueskäimist soodustavaks. See puudutab nii siseruume, koolihoovi kui ka kooliteed.

Harjumusi hakatakse kujundama lapsepõlves. Lasteaias õues mängima ja liikuma harjunud lapsed peavad esimesse klassi minnes istuma klassiruumis tundide ajal liikumatult ja vaikselt. Paljudes koolides on vahetunnis jooksmine ja õueminek keelatud. Samal ajal teame, et esimese ja teise kooliastme õpilastel on vaja palju liikuda ja õues viibida olemaks terve, tark ja rõõmus. Juba paar tundi nädalas õues õppides suudavad nad teadmisi ja oskusi paremini rakendada, neil kasvab õpihuvi ja nad tajuvad õppimist lõbusana. Samuti teame, et kui ümbruskond ei toida laste loovust ja kujutlusvõimet, jääb kõige tähtsamale arendavale tegevusele – mängimisele – vähe ruumi. 

Koolis veedavad lapsed ja noored suure osa oma ärkveloleku ajast. Kui soovime käsitleda õpikeskkonda vaheldusrikka tervikuna, siis peame siseruumide kõrval pöörama rohkem tähelepanu ka välisruumile. Õues on rohkem vabadust siduda õppetegevusi liikumise ja mängude ning eluliste oskustega, mis pakub vajalikku täiendust tubasele tegevusele. Haridusuurijate väitel peaks osa õppetööst toimuma õues muuhulgas seepärast, et see tõstab õpilaste motivatsiooni õppida. Õuesõpe toetab nii füüsilist, vaimset kui ka sotsiaalset tervist.

Koolide küsitlus

EKA arhitektuuriteaduskonna uuringust tuli välja, et paljud koolid on õuesõppega juba algust teinud ning nii mõneski koolihoovis on juba üht-teist ära tehtud, aga üldiselt on veel pikk tee minna. Nägime ka seda, et iga kooli olukord on pisut erinev ning sellega seoses erinevad ka võimalused, mida kooli hoovis ja ümbruses teha saab. 

Ehk on oluline tuua välja ka fakt, et enamikul tudengitest puudus isiklik seos õuesõppega – nad polnud põhikooli ega gümnaasiumi ajal õues õppinud ning tõdesid tagantjärele, et tundsid sellest puudust. Kui arutlesime selle üle, mille poolest õuesõpe erineb traditsioonilisest õppimisest klassitoas, siis joonistusid välja märksõnad, nagu elulised oskused, kogemus- ja avastusõpe, suhe ilmastikuga, samuti meeled, kehalisus ja liikumine. Sedasama kinnitasid ka Liikumislabori esindajad, kes tutvustasid tudengitele liikumise ja õuesõppe teemalisi teadusuuringuid.

Uuringu esimeses faasis koostatud veebiküsitluses koolidele soovisime teada, kas, kus ja kuidas Eesti koolides õues õpitakse ning millest seejuures puudust tuntakse. Küsitlusele vastas 90 inimest (õpetajad, koolijuhid, huvijuhid, õppejuhid) kõigist 15 maakonnast. 

Vastused peegeldavad selgesti, et vastama olid motiveeritud eelkõige need, kes juba on midagi selles suunas teinud ja oskavad õuesõppega suhestuda. Nõnda võib aru saada, miks küsimusele „Kas teie koolis juba kasutatakse õuesõppe võimalusi?“ vastas 91,1% ehk 87 vastajat 90-st jaatavalt. Selline tulemus on rõõmustav, kuid ei peegelda koolide õuesõppe seisu Eestis. Koolihoovidest ülevaadet tehes ei saanud me kinnitust õuesõppe laialdase populaarsuse kohta.

Peamiste õues õppimise takistustena nähakse harjumusi, mugavust, vähest teadlikkust ja motiveeritust, aga ka puuduvat taristut ja tingimusi õuesõppe läbiviimiseks. Tuli välja õuesõppe praktiseerimise vähesus: kõige sagedamini minnakse õue õppima 1–2 korda kuus, mida ei saa pidada õuesõppe täielikuks omaksvõtmiseks. Ootuspäraselt vastati, et kõige rohkem on õpetajad valmis tegema õuetunde esimese kooliastme õpilastega, sellele järgnes teine ja kolmas kooliaste. Gümnaasiumis ei käida õues õppimas peaaegu üldse.

Ainetundidest eelistatakse õues õppida kõige enam loodusõpetust, sellele järgneb liikumisõpetus, matemaatika ja kunst. Kõige vähem õpiti õues füüsikat, muusikat ja ajalugu. 

Saime teada, kui palju ja mitmekesiseid tegevusi õues läbi viiakse. Näiteks mängud (aardejaht, bingo, QR-koodidega ülesanded, keelemängud), liikumine (võistlused, orienteerumine, matk), uurimine (vaatlused, katsed), loovtegevus (joonistamine, meisterdamine), elulised tegevused (aiandustunnid, lõkke tegemine), traditsioonilised õppetegevused (töölehtede täitmine), mõõtmine ja arvutamine ning mitmesugune rühmatöö.

Taristu osas toodi kõige enam välja vajadust varjualuste järele. Eraldi võib välja tuua nn uurimisjaamad (ilmajaam, veejaam, putukahotell jms). 

Õuesõppe parandamise ettepanekute seast joonistus välja eelkõige vajadus süstemaatilise lähenemise järele: et seda ei jäetaks vaid koolide ja üksikute entusiastidest õpetajate õlule. Märksõnadena võib välja tuua õpetajate koolituse, metoodilise toe, praktilised näited, õuesõppe võimaluste loomise, aga ka näiteks õuesõppe kohustuslikuks muutmise, riigi ja omavalitsuste toe projektide ja raha näol ning kooli juhtkonna positiivse meelestatuse. 

Veebiküsitluse tulemused on igati rõõmustavad ja lootustandvad – vastajad mõtlesid aktiivselt kaasa ja tegid palju häid ettepanekuid. Tuleb välja, et nii nagu igal pool mujal, on ka õuesõppe vallas muutuste käivitamiseks vaja kõigepealt muuta hoiakuid. Seejärel saab liikuda laiema omaksvõtu suunas ning siin tulevad appi metoodilised abivahendid ja süsteemne lähenemine. Siin saavad ka arhitektid õpikeskkondade ümberkujundamisel abikätt pakkuda.

Koolihoovidest ülevaate loomine

Tudengite abiga uurisime kokku 105 kooli ehk ca 1/5 Eesti koolidest. Valimis oli kümme maakonda ja eraldi Tallinna linn. Välitöödel kogusime infot koolihoovide suuruse, iseloomu ning kasutuse kohta. Lõpuks tegime ülevaate iga koolihoovi puudutavatest olulistest probleemidest ja ruumilistest võimalustest õuesõppe korraldamiseks.

Uuritud koolide kinnistu suurus on keskmiselt ligi 2,5 hektarit. Sellest hoonetevaba ala ehk õueala oli 2,2 hektarit ehk pea täpselt kolme jalgpallistaadioni jagu. Neid numbreid vaadates võib öelda, et ruumi õuesõppeks jätkub.

Hüpates üle hoovialade täpsemast kirjeldusest, on huvitav välja tuua peamised probleemid ja võimalused seoses õuesõppega.Probleemidena joonistusid välja hoovialade vähene kasutus ja funktsionaalne läbimõtlematus, asfalteeritud parkimisplatside rohkus, autoteede ja parkimisalade ristumine käiguteedega, haljastuse ühekülgsus ja õuesõppe taristu vähesus või puudumine. 

Võimalustena võib välja tuua koolihoovide üsna suure pindala ja võimalusterohke keskkonna koolide vahetus ümbruses. Õuesõpe ei pea piirduma üksnes koolihooviga. Kui kooli kinnistu ümbruses on mitmekesine ja teaberikas keskkond, saab seda väga hästi siduda õppetegevustega. Nii sai välja tuua linnalikke või looduslikke keskkondi, eraldi aga seost sportimiseks sobivate keskkondadega. 

Viimane osa uurimistööst oli ruumiliste ettepanekute tegemine koolide õuesõppe võimaldamiseks. Ruumiprogrammi koostamisel lähtusime küsitluse ja kaardistamise tulemustest. Näidislahenduste tegemiseks valisime vaadeldud koolide hulgast üheksa eri suuruse, asukoha ja tüübiga kooli. Iga kooli kohta koostasid tudengid täpsema analüüsi ja tegid ruumilahenduste ettepanekud maastiku ja õpperajatiste kujundamiseks.

Oma projektides tõid tudengid tulevikusuundadena välja õuealade avatust kogukonnale ja linnaruumile, integreeritust maastikuga, nende paindlikkust ja mitmekülgsust, kohaspetsiifilisust ja aastaringset kasutust, ligipääsetavust ja sobivust eri vanusegruppidele, mängulisust ja liikuma kutsuvust ning kavandasid hoovid vastavalt.

Õuesõpet uuritakse ka sel õppeaastal. Eesmärk on hoida õuesõpe avatuna – mõistena käsitledes ja ruumina kavandades. Nii nagu looduskeskkond muutub pidevalt, nii saab ka õuesõppe keskkonda iga kord uuel moel tõlgendada ja avastada: õppides, mängides ja liikudes.